Igale teole ...

... oli totaalselt levinud riigivargus. Kokad tassisid töölt koju kartuleid ja liha. Ehitajad vedasid minema kive ja tsementi. Kontoritöötajad panid kotti paberit ja pastakaid. Jne jne. Kõik ettevõtted olid suure nõukogude riigi omad, seega varastati riigi käest. Muidugi ei varastanud KÕIK inimesed. Aga ka need, kes ise ei varastanud, ei vaadanud vargustele viltu. Sest selline oli üldine mõttelaad – selle vihatud riigi käest varastamine ei olnud mingi patt.
Ma tean väga hästi, et valdav enamik laadsete ja segavereliste omanikke on hoolivad, tublid ja vastutustundlikud loomapidajad. Kuni aga valitseb mõttelaad, et on igati OK paljundada segaverelisi, keda on niigi üleliia ja kelle uued pesakonnad ei anna ning ei saagi anda populatsioonile midagi kvalitatiivset juurde – seni võrsub selle mõttelaadi pinnalt ka inimesi, kelle tegevus ei ole enam nii väga hooliv ja vastutustundlik.
Lapsed kuulevad vanematelt, inimesed kuulevad sõpradelt-tuttavatelt, et segaverelistel on ka „õigus“ järglasi saada, et segaverelised on „tervemad“, et tõukoerad on „kallid“, et paberid „ei näita midagi“ ja muud sarnast. Alateadlikult imetakse endasse see mõttelaad ja kuigi enamik ei realiseeri seda õnneks kurjasti, siis ometi on neid, kes selle mõttelaadi pööravad enda kasuks, jättes seejuures kõrvale igasuguse eetika ja loomade heaolu.
Muidugi on igas ühiskonnas alati neid, kes teevad sigadusi ka valitseva mõttelaadi kiuste. Kuid igal juhul on sigatsejaid kordades rohkem siis, kui üldine mõttelaad seda soosib ja selleks vastava pinnase loob.
Meil ei oleks õõvastavaid vabrikuid, kui KÕIK ostjad küsiksid müüjalt loogilist ja arusaadavat põhjendust, miks väidetav tõukoer ei ole registreeritud; kui KÕIK ostjad nõuaksid pädeva ostu-müügi lepingu sõlmimist; kui KÕIK ostjad nõustuksid kutsika vastu võtma ainult müüja kodust ja pärast ema nägemist; kui KÕIK ostjad teeksid endale selgeks, miks nad tahavad (või ei taha) tõukoera ja seda konkreetset tõugu ning kuidas on võimalik tagada adekvaatsete tõuomaduste olemasolu; kui KÕIK ostjad viiksid end kurssi koeranduse olukorraga ja konsulteeriksid enne tegutsemist valdkonda tundvate inimestega; kui KÕIK ostjad saaksid aru, et tegemist on suure tervikuga, mille olemus sõltub IGAST üksikust teost, ja ennekõike IGAST üksikust mõttest-sõnast, mis moodustavad mõttelaadi.
Iga ostetud piraatkutsikas kallutab (kasvõi kaudselt) turusituatsiooni südametunnistuseta vabrikantide kasuks. Kui mistahes objektiivsel põhjusel sa tõepoolest ei saa endale lubada muud, kui „soodsat“ laadset ja mistahes objektiivsel põhjusel ei ole võimalik võtta koera varjupaigast, siis peadki tegema teadliku valiku -
1. ostan koera ja toetan sellega olukorda, mis soosib kutsikavabrikute tegevust
2. keeldun vabrikute tegevust soosivat olukorda toetamast ja ei osta koera
Mitte keegi ei ütle ega saagi öelda, millise valiku sa pead tegema. Ise valid. Kuid sa ei tohi selle valiku käigus ennast petta, vaid pead oma valiku tagajärgi ausalt ja realistlikult tunnistama.
Jutt sellest, et „kas siis see inimene on kuidagi halvem, kellel ei ole tuhandet välja käia“ ei kannata mingit kriitikat ja ei ole mingi õigustus. Minul isiklikult ei ole raha ratsahobuse jaoks, seetõttu on mul eesel. Mul ei ole raha Volvo jaoks, sõidame Berlingoga. Maja ostsime põldude vahele, kuna linnamaja jaoks raha ei jätkunud. Ja nii edasi. Ma ei pea seepärast ennast kuidagi „halvemaks“ ja ei käi Volvo-omanikest linnainimeste kallal irisemas.
Vaadates, kui palju ja mille peale enamik inimesi (ka mina) oma raha kulutab, julgen üsna veendunult arvata, et paljude asjade ostmise „mittesuutmine“ tähendab lihtsalt seda, et midagi muud tahetakse rohkem. Ja see on täiesti loomulik! Kui sa tahad muid asju rohkem, kui tõukoera, siis sa tõukoera ei osta. Ja ei mingit draamat sellest, et sa ei saa endale lubada KÕIKE. Mitte keegi ei saa. See ei tohi olla õigustuseks loomadele kannatusi põhjustava suhtumise süvendamisel.
Mitte keegi ei saa ennast süüst puhtaks pesta, kui ta kasvõi mõnegi teo, sõna või mõttega toetab seda olukorda ja mõttelaadi, mis võimaldab hoolimatutel vabrikantidel endale klientuuri leida.
Lisaks – inimene, kes on nõus soetama tõukoera asemel mingit tõugu meenutava laadse, ei ole endale selgeks teinud tõulisuse ja tõuomaduste olemust, millest saab ühemõtteliselt järeldada, et tal reaalselt ei ole (seda) tõukoera tarvis. Milles ei ole ka midagi halba. Kuid sellisel juhul on „odava“ laadse ostmine ilmselgelt eputamise maiguga. Väga paljudele tõesti ei olegi vaja tõukoera ja just sellistele inimestele sobivad ideaalselt varjupaigaloomad. Või siis aeg-ajalt paratamatult sündivad toredate krantsude ups-pesakonnad. MITTE AGA „soodsad“ laadsed vabrikutest.

Iga tegu saab alguse mõttest.
Iga mõte saab alguse mõttelaadist...

Teksti autor Tali Group